Kas Gonzo’s Quest sobib õhtuseks rahulikuks mänguks või ajab pigem närvi?

Gonzo’s Quest on just see, mida vajad, kui tahad õhtul diivanil lõõgastuda, aga samas natuke põnevust tunda - kukkumissüsteem on nagu rahulik lumesadu, aga iga kord, kui võidad, hüppab Gonzo jubedalt ringi ja ajab naerma, mitte närvi. Kui oled keegi, kes vihkab ootamist ja eelistab, et iga keerutus annaks kohe tagasisidet, siis see mäng on täpselt piisavalt tasane, et sind mitte üle erutada, aga piisavalt elav, et sa ei magaks maha.

Täiesti ausalt - Gonzo’s Quest on õhtuseks lõõgastumiseks hea valik, kui oled valmis aktsepteerima, et pika kuivaperioodi järel võib suur võit tulla just siis, kui oled juba magama jäämas. Kukkumissüsteem teeb iga võidu tasapisi põnevamaks, aga kui multiplikaatorid ei tööta, võib see tunduda liiga aeglane - pigem uinutab kui ärritab, kui oskad oodata.

Mulle meeldib, kuidas kukkumissüsteem tekitab ootamatuid pingeid - sa istud vaikselt, siis järsku kolm-neli kaskaadi järjest ja multipplikaatoreid hakkab kogunema, mis ajab südame pekslema! See pole mingi unine mäng, pigem selline, mis hoiab sind teravana ja kui õnnega vedanud, siis võib-olla tunned, et Eesti maksusüsteem võtab ikkagi liiga suure tüki.

Iga kaskaadne võidurida on nagu maal, mis avastab end uuesti - pigem tekitab see mulisemise tunnet kui närvilisust. Mulle meeldib, kuidas langevad kivid loovad oma rütmi, justkui mängiksid sa kella tiksumist kuulates. Kui aga ootad kiiret tulist seeriat, võib see tunduda liiga aeglane, aga just see kannatlikkus teeb sellest ideaalse õhtuseks meditatsiooniks - paned pea padjale ja lased kividel enda eest töötada.